Täna, 17. novembril, tähistatakse ülemaailmset enneaegse sünni päeva. Küsisime sel puhul kahelt enneaegse lapse emalt nende kogemuste kohta.
ANNE-MAI
Anne-Mai rääkis meile, et tema poja sündis varem, et säästa ema tervist. “32 nädalal tundsin meeletuid jalakrampe, kuid ajasin need “klassikaline rasedus” kategooria alla. Kui aga krambid olid juba väljakannatamatud, pöördusin haiglasse, kust mind esmase läbivaatuse järel lubati koju teise lapse juurde. Juba järgmisel päeval pöördusin kõrge palavikuga haiglasse tagasi. Kui selgus, et mul on ajukelme põletik ning vajan viivitamatut tugevat ravi, siis võeti lapse jälgimine veel tihedamalt ette. Lõpuks otsustati, et minu ravivõimaluste parandamiseks ja poisi stabiilsuseks on vaja teha erakorraline keiser”, rääkis ema.
33+5 nädalal sündis perre armas poiss, kes sai endale nimeks Hans-Matti. Poeg oli enda “vanuse” kohta tublide mõõtudega 2302g ja 46 cm. “Eks esmane hirm oli ikka see, kas hakkab kasvama ja kaalus juurde võtma. Meie suurimaks mureks haiglas oldud aja jooksul sai aga hoopis nekroos, mis kanüüli tõttu tekkis. 3 kuu läbivaatusel sai selgeks, et poisil on ka kerged seedimise häired ning tugev refluks, kuid mitte midagi ületamatut ning ka selle mure oleme peaaegu seljatanud”, ütles Anne-Mai.
Nädalane
5-kuuneJAANA
Edasi viis tee juba haiglasse, kus esmalt ema turgutati ja tehti ettevalmistusi lapse sünniks. “Ma ei olnud enne haiglasse jõudmist lugenud enneaegsetest lastest ega sündidest, aga nüüd oli see minu jaoks reaalsus. Peale õdede, ämmaemandate käis palatist läbi hingehoidjaid, lastearste… seni kuni öeldi, et 2 tunni pärast on keisrilõige, sest näitajad ei ole paremaks läinud”.
Poeg sündis 27+6 rasedusnädalal. Ta oli väike, aga visa ning 2,5 nädalat enne sünnitähtaega sai pere lõpuks koju. Tänapäeva meditsiin ja võimalused emal-isal uue beebiga koos olla on imelised. Alguses sünnitushaigla pereintensiivpalatis ning hiljem lastehaiglas kosudes.
“Haiglas olles elatakse päev korraga, koos lapse tervise tõusude ning mõõnadega, seejuures ei tohi ise kunagi lootust kaotada!” julgustas Jaana.
Tänaseks on Jaana poeg 2-aastane, käib lasteaias ja suudab iga päev üllatada mõne uue oskusega. “Mina olen saanud targemaks, et arstide diagnoose ei saa alahinnata. Õnneks peale sünnitust minu tervis taastus kiiresti ning saan olla igal sammul oma lapse kõrval!”, lõpetab Jaana oma loo.
Soovime ka omalt poolt nendele vapratele emadele ja nende peredele jõudu ja ilusat kooskasvamist!
Tervitades
Evelyn
Kahe lapse ema ja Helg tegevjuht