fbpx

Enneaegse lapse sünd

Täna, 17. novembril, tähistatakse ülemaailmset enneaegse sünni päeva. Küsisime sel puhul kahelt enneaegse lapse emalt nende kogemuste kohta. 

ANNE-MAI

Anne-Mai rääkis meile, et tema poja sündis varem, et säästa ema tervist. “32 nädalal tundsin meeletuid jalakrampe, kuid ajasin need “klassikaline rasedus” kategooria alla. Kui aga krambid olid juba väljakannatamatud, pöördusin haiglasse, kust mind esmase läbivaatuse järel lubati koju teise lapse juurde. Juba järgmisel päeval pöördusin kõrge palavikuga haiglasse tagasi. Kui selgus, et mul on ajukelme põletik ning vajan viivitamatut tugevat ravi, siis võeti lapse jälgimine veel tihedamalt ette. Lõpuks otsustati, et minu ravivõimaluste parandamiseks ja poisi stabiilsuseks on vaja teha erakorraline keiser”, rääkis ema.

33+5 nädalal sündis perre armas poiss, kes sai endale nimeks Hans-Matti. Poeg oli enda “vanuse” kohta tublide mõõtudega 2302g ja 46 cm. “Eks esmane hirm oli ikka see, kas hakkab kasvama ja kaalus juurde võtma. Meie suurimaks mureks haiglas oldud aja jooksul sai aga hoopis nekroos, mis kanüüli tõttu tekkis. 3 kuu läbivaatusel sai selgeks, et poisil on ka kerged seedimise häired ning tugev refluks, kuid mitte midagi ületamatut ning ka selle mure oleme peaaegu seljatanud”, ütles Anne-Mai.

Ta lisab, et enneaegne lapse tulekuks ei saa ilmselt kunagi valmis olla. Kuid enda 3 nädalasest kogemusest lastehaiglas võib ta  soovitada, et tuleb tekitada endale (vähemalt peas) kodune tunne hoolimata sellest, et ollakse haiglas. Kõik haigla töötajad on seal selleks, et seda armsat ilmaimet aidata ning toetada tema vanemaid temaga toime tulemisel. Kindlasti tasub elada selles hetkes, kuid mitte unustada, et eksisteerib ka elu väljaspool neid seinu. 
Nädalane
Anne-Mai lisas, et tema suurimaks toeks olid pere ja tuttavad, kes aegajalt helistasid ja küsisid, kuidas emal läheb. Muidugi on beebi sel hetkel maailma naba, aga on ääretult oluline, et lähedased toetaksid ka ema, sest kui ema tunneb end hästi on ka lapsel hea ja rahulik. Lapsega haiglas olles on väikesed võidud need peamised.
Enneaegse lapse vanemate sugulastele ja tuttavatele soovitab ta: “Ole armas ja kuula oma lähedane ära, kui ta rõõmsalt räägib, et enam ei söö laps sondist, vaid saab lausa pudelist hakkama või veel enam, saab juba iseseisvalt rinnapiima söödud. Väikesed võidud ning ära kuulatud saamine ongi selle aja parima läbielamise suurimad võidud!”
5-kuune
Nüüdseks on peatselt kuue kuune noorhärra tublisti arenenud ning vastab igati enda korrigeeritud vanusele. Keerab end ilusti ning palju ei ole puudu ka sellest, et vaikselt edasi liikuma hakkaks. Kui ta häälekalt naerab, kui emme, issi või vanem õde temaga mängivad, ei näita ühtegi märki sellest, et ta siia ilma lihtsalt natukene vara jõudis!

JAANA

Jaana alustas oma lugu sellega, et oli üle aastate ilus ja soe suvi, ta käis rannas ning nautis täiel rinnal rasedust. “Käisin vahelduva eduga tööl ning puhkasin, olin arvestanud, et augustikuus jään dekreeti, sest tähtaeg oli oktoobrikuu keskel. Paraku nii aga ei läinud…”
Ta oli eelnevatel ämmaemanda visiitidel teada saanud, et tal on suurem tõenäosus preeklampsiaks aga rohtudega saab seda tõenäosust vähendada. Diagnoos oli talle kuidagi võõras ja ta ei arvanud, et midagi võiks päriselt juhtuda. Aga 27. rasedusnädalal toimunud ämmaemanda visiit lõppes sõnadega – rasedus tuleb lõpetada!
“Teate, see võttis jalust nõrgaks! Visiidi ajal avastati, et valk on uriinis ning vererõhk on ulmeliste numbritega, mis tähendas vaid ühte – preeklampsiat. Olgu siinkohal mainitud, et enesetunne oli väga hea, paistetust ega midagi polnud!”, ütles Jaana. 

Edasi viis tee juba haiglasse, kus esmalt ema turgutati ja tehti ettevalmistusi lapse sünniks. “Ma ei olnud enne haiglasse jõudmist lugenud enneaegsetest lastest ega sündidest, aga nüüd oli see minu jaoks reaalsus. Peale õdede, ämmaemandate käis palatist läbi hingehoidjaid, lastearste… seni kuni öeldi, et 2 tunni pärast on keisrilõige, sest näitajad ei ole paremaks läinud”.

Poeg sündis 27+6 rasedusnädalal. Ta oli väike, aga visa ning 2,5 nädalat enne sünnitähtaega sai pere lõpuks koju. Tänapäeva meditsiin ja võimalused emal-isal uue beebiga koos olla on imelised. Alguses sünnitushaigla pereintensiivpalatis ning hiljem lastehaiglas kosudes.

“Haiglas olles elatakse päev korraga, koos lapse tervise tõusude ning mõõnadega, seejuures ei tohi ise kunagi lootust kaotada!” julgustas Jaana. 

Tänaseks on Jaana poeg 2-aastane, käib lasteaias ja suudab iga päev üllatada mõne uue oskusega. “Mina olen saanud targemaks, et arstide diagnoose ei saa alahinnata. Õnneks peale sünnitust minu tervis taastus kiiresti ning saan olla igal sammul oma lapse kõrval!”, lõpetab Jaana oma loo. 

Soovime ka omalt poolt nendele vapratele emadele ja nende peredele jõudu ja ilusat kooskasvamist!

 

Tervitades

Evelyn

Kahe lapse ema ja Helg tegevjuht

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

SULGE
Add to cart